Rahvusvaheline konverents “Biomajandus – loovus ja kestlikkus kõigile”, mis toimus 28.02.2019, oli suunatud Eesti arengusuundade seadmiseks biomajanduse valdkonnas. Konverents tõi kokku valdkonna eksperdid, tootjad ja tarbijad ning poliitikud. Koos arutleti biomajanduse arengu teemadel. Lisaks ettekannetele toimus ka kolm paneeldiskussiooni.

Konverents hõlmas lisaks ettekannetele ka kolme erinevatele teemadele fokusseeritud paneelarutelu. Kahe esimese paneelarutelu kokkuvõtet saate lugeda konverentsi ülevaate artikli 1. osast. Selles – artikli 2. osas – kajastame poliitikute paneelarutelu kokkuvõtet Eesti biomajandusest ja selle võimalikest arengusuundadest Eesti suuremate erakondade vaates.

Paneelarutelu “Poliitikate sidusus, et innustada loovat ja jätkusuutlikku biomajandust”
Osalejad: Reformierakond – Kalle Palling, Keskerakond – Erki Savisaar, SDE- Gea Kangilaski, Isamaa – Siim-Valmar Kiisler (keskkonnaminister), Erakond Eestimaa Rohelised – Züleyxa Izmailova, Vabaerakond – Kaul Nurm, Eesti200 – Jaak Laineste (Talupidajate liidu juhataja), Elurikkuse Erakond – Mihkel Kangur. Modereeris Kristo Elias, ERR ajakirjanik.

Reformierakonnast  Kalle Palling tunnistas, et on kahetsusväärne, et strateegilise majandusharuna, nii nagu see on Soomes, pole biomajandust Eestis välja arendatud. Meie erakonna programmis on need arengusuunad sees. Teaduse rahastus on praegu 0,85% rahvamajanduse kogutoodangust. Seda ei suudetud võtta kasutusele. Suur osa sellest peaks minema rakendusuuringutele ja tootearendusele, et täita tühimikku teadlaste ja toote loomise vahel. Meie erakond on välja käinud ka rakendusuuringute keskuse idee. Probleemiks on uute innovaatiliste ideede kommunikatsiooni ja dialoogi oskus kohaliku kogukonnaga. Meil on võimalus ehitada avamere tuuleparke, aga kui inimesed seisvad nende vastu, siis ei saa. Niikaua kui tuuleparke ei ole, ei saa me põlevkivienergeetikat lõpetada. Kui me metsa raiume, siis mida me selle metsaga teeme. Kas paneme laeva peale ja viime Eestist välja? Või lisandväärindame ja jätame saadava tulu siia Eestisse? Fakt on see, et puidu keemiline lisandväärindamine on 9 korda suurema lisandväärtusega kui mehaaniline lisandväärindamine. Emajõe halb seis on seotud otseselt põllumajandustegevusega. Kui me seal kaotaksime väetiste kasutamise, siis taanduks ka Emajõe reostus. Kõrgem lisandväärtus on meie prioriteetne arengusuund. Turu kõikumiste korral saavad pihta just madala lisandväärtusega tooted. Kahtlemata on vesiviljelus meie tulevikutrend. Euroopa rahadega on Eestisse loodud mitmeid kalakasvatusi, kahjuks ei ole kõik nendest tööle läinud tarneahela probleemide tõttu. Vaja oleks katta kogu tootmistsükkel maimust kuni lõpptooteni. Täna peetakse läbirääkimisi keskkonnaministeeriumiga, et avada kalakasvatusi avameres – see on igati teretulnud ilming.

Erakonnast Isamaa Siim Kiisler kõneles, et biomajandus on  Organic Estonia arengusuunana nende programmis välja toodud. Aga strateegiatega on nii, et mida rohkem neid on, seda vähem neid loetakse. Meie jäätmekäitluse probleem seisneb selles, et põletamine ja ladestamine on odavam kui ringlussevõtt. Me oleme riigina investeerinud suurde põletusvõimsusse ja europrügilatesse. Biometaani infrastruktuuri väljaarendamine aitaks ka kindlasti biomajandusele kaasa ja jäätmemajanduse korrastamisele. Väga suur osa toidujäätmetest tuleb laevadelt ja hotellidest, ka selle ressursi kasutuselevõtt aitaks biomajandusele kaasa. Toidu raiskamine on Eestis tõsine probleem, kui jäätmetest saab teha biometaani, siis seda tuleb toetada. Metsamajanduse arengukava koostamisse on kodanikeühendusi kaasatud läbi sihtrühmade. Üle 90% tänasest taastuvenergeetikast on puit, seega me ei saa puitu energiamajandusest välja jätta. Maapiirkondades on metsandus üks suurimaid tööandjaid, ta on võrreldav SKP-lt  IT sektoriga nii käibelt kui hõivatute arvult. Reaalsus on see, et raiemahud ei ole kasvanud, vaid on tiba isegi langenud. Kui me tahame seda metsaressurssi  ettevõtjatele majandada anda, siis RMK raie intensiivsus on tunduvalt madalam kui erametsa omanikel. Eesti põllumajandust keerab üle-euroopalised põllumajandustoetused, mis on pindala mitte toodangu põhised. Kuna põllumajandus ei tee koostööd keskkonna teemadega, siis see ongi põhjus, miks põllumajandus on Eesti kõige suurem reostaja. Olgu selleks Emajõe näide või mingi muu näide. Praegu käivad arutelud selle üle, kas põllumajandustoetused pannakse sõltuvusse keskkonnasõbralikkusest või säästlikkusest või ei panda. Siin sõltub asi sellest, kes on Eesti uued ministrid. Kas nad toetavad seda seisukohta, et põllumajandustoetused ja tavapõllumajandus lähevad selles suunas, kus peetakse silmas keskkonnasõbralikkuse eesmärki või mitte. Vesiviljelus on keskkonnaministeeriumi jaoks tundmatu, kuid väljaarendatav ala. Kasvamispotsentsiaal on siin ääretult suur.  Meil on välja töötatud väga hea keskkonnateadlikkuse arengukava, mida toetab keskkonnateadlikkuse võrgustik ja see vajab rohkem materiaalset toetust.

Elurikkuse Erakonnast Mihkel Kangur rõhutas, et erinevate arengukavade tööstus on meil Euroopa Liidu toel väga hästi arenenud. Ainuke asi on see, et nende erinevate strateegiate elluviimist me ei näe. Me peame jõudma ökosüsteeme taastava majanduseni. See ressurss, mille me loodusest saame, ei tohi vähendada looduse elujõulisuse potentsiaali. Meil on jäätmemajandusega kõik väga hästi korraldatud. Probleem seisneb selles, et meil on iga kolme aasta tagant valimised, mis mõistlike lahenduste süsteemi uuesti segi paiskavad. Meil on väga palju pakenditüüpe ja kodanik ei oska neid sorteerida. Jäätmete vedu peaks olema üleriigiline süsteem mitte olema kohalike omavalitsuste korraldada. Meie biomajandus kiratseb, sellepärast et meie riigile ei meeldi teadlased, nad ei soovi teadust rahastada. Teadust rahastatakse meil läbi välismaise rahastuse. Seega on meie teadus läinud välismaa teenistusse. Selleks, et teadus võtaks vastutuse pakkuda innovaatilisi lahendusi, peab teadusele pakkuma garantiisid. Praegu need garantiid on puudulikud. Kui meil oleks majandatavat metsa ka tulevikus ja me ei laseks seda maha raiuda, siis sellele annaks üles ehitada väga suure osa majandusest. Rohkem kui pool metsa väärtusest on ökosüsteemi hüved. Selle rakendamine sõltub sellest, kui palju meil on haritud inimesi tööstuses, poliitikas, omavalitsustes, koolides ja ministeeriumites. Küsimus on selles, kas meil saadakse aru süsteemsusest ja sellest, kuidas maailm meie ümber toimib. Doktorikraadiga inimesel peaksid olemas olema võimed püstitamaks probleeme ja leidma nendele ka lahendusi.  Aga selleks arenguks pole riigiparteid suutnud raha anda. Mahekultuurne ühiskond saab alguse koolisüsteemist. Meie poliitikud usuvad sellesse, et PISA-test on tohutult hea näitaja ja meie inimesed on hästi haritud ja nad on hästi informeeritud, aga väga madala käitumisoskusega. Selleks, et seda muuta, peab haridusse panema rohkem raha, aga riigiparteid on seda seniajani välistanud. Me oleme jõudnud sinnamaale, et kaitsealad ja pühapaigad lähevad juba kirve alla. Puhta ja tervisliku toidu küsimus on meie julgeoleku küsimus. Mahetootjaid saab toetada läbi selle, et riik tellib enda toiduvajaduse katmise Eesti mahetootjatelt. Praegusel hetkel me märgistame ära mahetooted. Tegelikult peaks olema märgistus vastupidine, ehk siis need tooted, milles on kasutatud põllumajandusmürke, peavad olema selgelt ja arusaadavalt tähistatud. Glüfosaatide maaletoomine peab olema maksustatud, millest saaks katta kaitsealade loomise kulud ja tolmendajatele tehtav kahju.

Sotsiaaldemokraat Gea Kangilaski sõnul on seoses biomajandusega oluline taastuvenergeetika teema. Riik peaks toetama erametsade sertifitseerimist. Jäätmete eraldi kogumine energia tootmiseks on samuti oluline. Me peame täiendavalt hakkama maksustama jäätmete ladustamist ja põletamist. Ringlusse suunatud jäätmed peavad olema kõige odavamad jäätmed. Et muutused saaks toimuda, on meil poliitikasse vaja inimesi, kellel on kokkupuude teadusega ja neid võiks olla võimalikult rohkem. Meie ettevõtjad ei tea, mis toimib teadusmaastikul. Kui me räägime puidu väärindamisest, ökoinnovatsioonist ja biomajandusest, siis tartlasena on mulle arusaamatu, kuidas selliste eesmärkide olemasolul sai juhtuda, et me kaalusime üldse sellise puidutehase loomist Eestisse ja veel Tartu piirkonda. Eriti veel siis, kui selliste tehaste keskkonnamõju on teada ja nüüd me räägime nagu Tartu inimesed oleksid puidu väärindamise või SKP kasvatamise vastu olnud. Keskkonnaministeeriumil peaks olema siiski võimekus neid olukordi hinnata. Praegustes põllumajandusreostuse piiramisest ei piisa Peipsi järve ja ka Emajõe vee paremaks muutmiseks. Nõustun sellega, et mahetootjaid peaks premeerima. Samas peaksime tegelema tarbija teadlikkuse tõstmisega. Peame kaaluma ka seda, et kogu riigiasutuste toitlustus tuleks viia mahetoidule, või vähemalt seda, et see protsent peab olema võimalikult suur. Helsingi linna eeskujul võiksime suurendada taimse toidu osakaalu. Kindlasti vajame me korraliku ja läbimõtestatud rohemajanduse arengukava loomist. Me ei saa lükata vastutust tavatarbija või inimese kaela.  Vastutuse peavad võtma nii tootjad kui riigiasutused.  Aga riigiparteidele meeldivad suured tehased, mis loodust lõhuvad ja see võtab inimestelt ära motivatsiooni olla keskkonnateadlik.

Eesti200 esindaja Jaak Laineste tõi välja, et puidu põletamisele ja põlevkivi põletamisele tuleb leida paremaid rakendusi kui seda meil täna on. Pikemas perspektiivis peame jõudma puhta energiani. Kuiva prügi on võimalik väga hästi sorteerida. See, kas prügi on pakend või mitte, ei määra rolli. Teadlastel on üks maailm, ettevõtjatel on teine maailm. Kahjuks nad omavahel kokku ei puutu. Seega on rakendusuuringute keskus, mis seda tühimikku täidaks, väga hea idee. Mahepõllumajandus tuleb nagunii, sellepärast ei pea väga muretsema. Muidugi ei peaks toetusi maksma mitte hektari, vaid toodangu pealt. Ettevõtjad lähevad mahetootmisele, sest pole mõtet osta kalleid väetisi ja siis juhtub nii, nagu igal sügisel – meil on kas põud või liigsed sajud ja pool saaki jääb maha. Kemifitseeritud põllumajandust on meil aina mõttetum teha, sest mida sa sellest väetisest paned kui sügisel nagunii midagi ülesse võtta ei ole. Vesiviljeluses on suur potentsiaal. Suur osa tootmisest maailmas kolib vee alla. Ka see, et põllumajandus on kõige suurem kasvuhoonegaaside tekitaja, võib muutuda, sest lihatootmine võib kolida reaktoritesse.

Vabaerakonna esindaja Kaul Nurm tõi välja, et nende erakond pooldab nii ringmajandust, taastuvenergeetikat kui ka jäätmemajandust, mis on seostatud nii metsanduse kui põllumajandusega. Eestis tuleb rakendada hajutatud energiatootmise kontseptsiooni, mis tähendab võimalust igal ühel toota ja müüa võrku energiat. Meie eeskujuks võiks olla Saksamaa, kus iga kolmas perekond on taastuvenergia tootja.  Me näeme võimalust paarikümne aastaga üle minna elektriautodele. Igasse valda püstitatav elektrituulik peaks katma kõik meie sõidukulud. 100 sellist tuulikut katab ära kogu meie sõiduautode energiavajaduse.  Meie jäätmemajandust tuleb tõhustada. On ebanormaalne, kui tarbijana me maksame kõigepealt kinni pakendi, siis me maksame kinni pakendi äraveo, siis see põletatakse Iru elektrijaamas ära ja siis müüakse elektri ja soojana meile tagasi. Jäätmemajandus ei saa enne korda kui tekib jäätmetele hind.  Mina ei pea maksma selle eest, et ma jäätmeid sorteerin, vaid mulle tuleb maksta selle eest, et ma neid sorteerin ja ära annan. Kui me jõuame selle süsteemini, siis me jõuame süsteemini, kus meil on kõik metsaalused puhtaks korjatud. Me oleme jõudnud etappi, kus jäätmed on tegelikult tooraine. Kõige olulisem on leida tasakaal puidu juurdekasvu ja tarbimismahtude vahel. Põhivaidlus käib selle üle, kui palju meil metsa on, kus ta paikneb, mis liigiti, mis vanuses jne. Seda tarkvara on arendatud siin juba viie-kuue aasta jooksul, aga kasutustulemust ei ole, võib-olla polegi tahetud kasutusele võtta. Õhuseire andmete alusel on meil põhimõtteliselt võimalik teada saada metsade liigiline ja vanuseline koosseis. Kui see on teada, siis me teame ka juurdekasvu. Siis me teame ka seda, kui palju me saame aastas raiuda, et metsa jätkuks aastakümneteks. Meil on kolme tüüpi metsamajandajaid: esiteks riigimets, mille sai 3,8 miljardiga  enda omandisse  RMK null  krooniga; teiseks erametsaomanikud, kellest enamus majandajatel on 50 ha; kolmandaks väikemajandajad, kes ei majanda üldse. Meie idee on selles, et anda riigimets eraomanikele rendile, et väikemetsaomanikel tekiks perspektiiv saada elatist terve aasta jooksul oma metsast. Sealt hakkab tekkima vastutustunne. See, et meil on vähe mahetootmise toiduaineid saada, hakkab pihta vildakast Eesti põllumajanduspoliitikast.  Meil on maaelu arengukava, kus makstakse kõvasti peale maheda pinna eest, kuid puuduvad meetmed, et seda mahedat toodet üldse toodetaks ja veel enam turule jõuaks. Järgmiste perioodide tuumik peab olema suunatud mitte mahepinna kasvatamisele, vaid nendel pindadel toodangu tootmisele ja turule jõudmisele. Terve Eesti ja maailma põllumajandus oli ennem Teist Maailmasõda mahepõllumajandus.  Aga siis elas ka alla 3 miljardi inimese maailmas. Täna on meid 7 miljardit ja varsti 10 miljardit. Seda unistust, et me suudame selle planeedi ära toita, ei ole. Eesti iseenestest tuleks sellega toime. Meil on põllupinda 2 korda rohkem kui eestlaste toitmiseks vaja on. Selleks, et me saaksime enda rahva mahetoodanguga ära toita, peab Eesti põllumajanduspoliitika kardinaalselt muutuma. Vastasel korral juhtub see, et toode on kallis, tarbijal on raha vähe ja kokkuvõttena me sööme odavat intensiivpõllumajanduse toodet, mis on Eesti turule sisse toodud. Tarbimiskultuse mahavõtmine on üks osa keskkonna säilimise saavutamisest. Lisaks haridusele peab siin panustama veel nii isa, ema kui ka perekond.

Keskerakonna esindaja Erki Savisaare sõnul on energiamajanduse ja säästva majanduse hea näide kummidest kütteõli tootmine. Meie sooviks on teadusarenduses raha jagada nii, et sinna on rohkem kaasatud erasektorit ning osa sellest uuringust maksab kinni ettevõtja ja teise osa maksab kinni riik. Nii me jõuame teadusrahastuseni, kus 1% on riigilt ja teine erasektorilt. Mitte ükski seadus ei pane inimesi teistmoodi käituma – see on kinni kultuuris ja ühiskondlikus kokkuleppes. Kogu metsanduse teema võiks olla põllumajandusministeeriumi all. Siis hakkaks ka see majandus metsas paremini ja sisulisemalt käima. Mahepõllumajanduse toetus oli eelmisel aastal 90 miljonit. 10% põllupinnast on mahetootmise all ja annab 1% toodangust – selles on midagi paigast ära. Kui me panustame sinna 90 miljonit, siis teeb see igale maksumaksjale 13 eurot kuus. Sama palju panustame me tavapõllumajanduse peale, mis annab 99% toodangust. Oluline on tõsta inimeste ostujõudu, et nad saaksid mahetooteid osta. Seda on tehtud tulumaksureformiga ja erakorraline pensionitõus aitab sellele samuti kaasa. Seega järjest suurem osa inimesi saab neid mahetooteid endale lubada, kui nad on keskkonnateadlikud.

Roheliste esindaja Züleyxa Izmailova ütles, et me peame hakkama tootma ja tarbima kestliku väärtusega tooteid, mitte keskenduma tarbimisvõime maksimeerimisele. Keskonnakahjude vähendamiseks peame tõhustama ühistranspordi võrku. Me peame ennetama jäätmete tekkimise probleemi, mitte tegelema tagajärgedega. Meie raha on läinud peamiselt betooni valamisse (Auvere 640 miljonit). Meil ei ole poliitikas inimesi ja tahet, et positiivsed muutused aset leiaks, mitte ei domineeriks teatavate huvide eest seisjad. Kui me räägime keskkonnainnovatsioonist, siis esimene samm sellel teel on see, et me ei lase enam Isamaa erakonda keskkonnaministeeriumi lähedale. See erakond on teinud  keskkonnaministeeriumist mitte metsa kaitse üksuse, vaid on muutunud selle ressursse jagavaks üksuseks erinevatele ettevõtjatele metsa raiumiseks ja riigile selle pealt midagi ei laeku. Meil on vaja seda, et riik näitaks meile eeskuju, et väärtustada loomi, marju ja metsa kõrvalkasutust. Mets – see ei ole meie rahakott, kust me ainult võtame – see on loomade kodu. Maailma tippteadlased on öelnud, et meil on aega 12 aastat, et teha kardinaalseid muutuseid meie keskkonnapoliitikas. See peab olema läbiv kogu riigi juhtimises. Me peame tegema riiklikke soodustusi, et meie tootjatel oleks tahtmine ja võimalus mahesektoris toota. Kui me vaatame maailma maheturgu, siis see kasvab maailmas iga aastaga meeletu kiirusega. Me oleme Eestis sellest kasvust jälle maha jäämas. Meil on kandvad mullad veel alles, me ei ole jõudnud veel neid glüfosaadiga läbi leotada. Me peame premeerima neid tootjaid, kelle toodang jõuab poodi puhtal kujul ja on inimestele kättesaadav. Maheturg ei ole kindlasti niššiturg. See on meie ainuvõimalik tulevik, et enda inimesi tervislikult toita, säästa enda muldasid ja säilitada elu planeedil Maa. Kui keskkonnaminister isegi ei maini probleemina, et peamine saastaja on meil põlevkivitööstus oma süsiniku ja veetarbe mahukuse pärast, siis andke andeks, miks te siia üldse tulite. Tarbimisharjumuste kujundamine ja kohaliku mahetoidu kättesaadavus on oluline teemavaldkond, mis vajab meie riigis lahendamist.

*****

Edasiste arengute teemal palume pöörduda Stockholm Environment Institute Tallinna keskuse prorgammijuht Dr Kaja Petersoni poole kaja.peterson@sei.org.

Konverents on järelvaadatav:

https://www.sei.org/events/biomajandus-loovus-ja-kestlikkus-koigile/

https://www.youtube.com/watch?time_continue=27&v=jj6T5_SaeUg

Ülevaate andis Einar Eiland Organic Estonia meeskonnast