Mida glüfosaat teeb?

Mida-teeb-glüfosaat

Glüfosaadipõhiste umbrohutõrjevahendite  müügikogused on järjest  kasvanud   ning  ületanud  kõigi muude pestitsiidide kasutusmahu. Glüfosaadid domineerivad ka Eestis.

Mürgisisaldus tootekokteilis kasvab
Glüfosaatsed preparaadid on mõeldud umbrohutõrjeks, aga nende jäägid keskkonnas ja toidus mõjuvad pärssivalt kõigele elavale, sealhulgas inimesele. Mulla ja vee kaudu imendub glüfosaat taimedesse, kus liigub omakorda kergesti kõikidesse taimeosadesse. Glüfosaat ja tema metaboliit ehk ainevahetussaadus AMPA liiguvad läbi taimekudede ja jääke ei saa toidust täielikult eemaldada. Kuna osakesed on taime kudedes, pole neid võimalik maha pesta.
Erinevad  umbrohutõrjepreparaadid võivad sisaldada 14,5% kuni 75% glüfosaati, ülejäänud osad on tavaliselt tootjafirma saladus. Kaubastatav herbitsiid pole seega glüfosaat, vaid kemikaalide kokteil, mille toksilisust ja kahjulikkust ei määrata. Uuringud ongi näidanud, et abiained (näit. POEA) või glüfosaadi laguproduktid (näit. AMPA)  võivad olla mitu korda mürgisemad kui glüfosaat üksinda.  Aktiivaine ning abiainete koosmõjul kasvab preparaadi efekiivsus ehk mürgisus. Samas abiainete toksilisust pole ökotoksikoloogiliselt hinnatud.

Mõju inimorganismile
Kaasaegsed uuringud  näitavad, et  inimorganismis pärsivad glüfosaadid  tsütokroom   P450 (CYP)  ensüüme, mis on organismile olulised nii toidus kui keskkonnas olevate mürgiste ainete  kahjutuks tegemisel. Neil ensüümidel  on väga oluline roll soolebaketerite ainevahetuses, mille hälbimise tõttu soodustatakse erinevate seedetrakti haiguste,  kasvajaliste muutuste, südame- ja veresoonkonnahaiguste, diabeedi , Parkinsoni tõve  jms väljakujunemist. Seedetraktil on ju  juhtiv osa inimese immuunsüsteemis (80%). Uuringud on samuti  näidanud hormonaalsete muutuste kujunemist glüfosaatide toimel,  näiteks meestel suguhormooni produktsiooni kahanemist kuni 94%. Kalifornia naissportlastel, kes võistlesid Roundupiga töödeldud väljakutel, esinesid menstruatsioonitsükli häired. On leitud seos Parkinsoni tõppe haigestumise kasvu ja glüfosaatide kasutamise vahel. Ontarios läbi viidud uuringud on näidanud, et farmerite perekondades suurenes nurisünnituste ja enneaegselt sündinute hulk. Prantsusmaal Caen’i ülikooli biokeemikud leidsid, et inimese platsentarakud on Roundup’i suhtes väga tundlikud, kusjuures seda juba tunduvalt madalamate kontsentratsioonide puhul, kui tavaliselt põllumajanduses kasutatakse. Leitud on seoseid  mitmesugustesse vähkkasvajatesse haigestumise ja glüfosaatide vahel.  2015. aasta veebruaris  tunnistas Maailma terviseorganisatsiooni vähiuuringute agentuur ( International Agency for Research on Cancer, IARC)  glüfosaadid  võimalikeks vähipõhjustajateks.

Glüfosaadijäägid Eestis
Mullast leostuvad  glüfosaadijäägid nii pinnaveekogudesse kui ka põhjavette. Ka meie muldades esineb Põllumajandusuuringute Keskuse andmeil glüfosaadijääke. Samuti on  meie pinna ja põhjavees Keskkonnauuringutes Keskuse poolt kindlaks tehtud  nii glüfosaatide kui AMPA ehk glüfosaadi ainevahetussaaduse olemasolu. Suurimad kogused  on esinenud intensiivse põllumajandusega piirkondade veekogudes  sügisperioodil.  Näiteks Räpu  jões leidi glüfosaati 0,29 ja AMPA 0,93 mg/L. 2011. aasta uuringud  näitasid AMPA esinemist  enamikes suuremates jõgedes ning ka biopuhastite suubealadel. 2016. aasta kevadistel uuringutel ilmnes samuti nii glüfosaatide kui  AMPA sihtarve ületavaid koguseid Jänijões.
Samas on selgunud nende häiriv ja  hävitav toime veeorganismidele. Keemilise ja Bioloogilise Füüsika  Instituudis  aastatel  2011—2013  läbiviidud uurimused näitasid, et   baktereile  toimisid glüfosaadid  kiiremini hävitavalt kui vesikirpudele, ent mõlemate suremus oli kõrge.  Mõlemad organismide rühmad mängivad aga  veekogude toiduahelais olulist rolli. Glüfosaadi  jääkidel võibki olla  vee-loomastikule sõltuvalt liigist mitmetine toime, nad võivad olla otseselt surmavad, põhjustada geneetilisi häireid või arengupeetusi.  Näiteks on  Roundup põhjustanud konnakullestel häireid DNA-s ning tõstnud suremust. Veekogude toiduahelais akumuleeruvad glüfosaadid ka kalades ning põhjustavad omakorda neil geneetilisi kahjustusi ja häireid immuunsüsteemis.

Mida teeb Roundup koduaias
Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudi uuringu näitasid, et  koduaedades kasutatav kiiretoimeliseRoundup Quick’i puhul kadus täielikult looduslikes muldades laialt levinud ja kultuurtaimede haiguskindluse väljakujunemist soodustav bakteriliik Bacillus mycoides. Paljude uuringute andmed kinnitavadki, et glüfosaati sisaldavate herbitsiidide kasutamise tagajärel suureneb taimehaiguste esinemine, mis  on ilmselt tingitud  liigirikkuse kahanemise tõttu, kui haigustekitajad saavutavad mullas ülekaalu. Glüfosaat  häirib  tugevalt mullaelustikku liigilist koosseisu ja talitlust, vähendades mullas mükoriisat ja  mügarbakterite lämmastikusidumise võimet veel isegi 120 päeva pärast töötlemist.

Kui kiiresti laguneb?
Mullas lagundatakse glüfosaat põhiliselt mullamikroobide poolt. Eri uuringute kohaselt võivad glüfosaadi ja AMPA ehk glüfosaadi ainevahetussaaduse poolestusaeg mullas olla vastavalt 2–197 ja 76–240 päeva. Lagunemiskiirus sõltub nii mullatüübist, mikroorganismide kooslusest, kui ka klimaatilistest tingimustest. Näiteks Ontario metsamuldadesleiti jääke veel 335 päeva pärast töötlemist, Rootsi metsamuldadest 1-3 aastat peale töötlusi nii põllumuldades kui veekogudes.

Kust on veel leitud jääke?
Lisaks tavapärastele leidudele põllusaadustest, mille kasvupinda on kõnesoleva umbrohutõrjevahendiga töödeldud, on jääke leitud ka nende puude viljadest, mille reavahesid on töödeldud  Roundupiga. Samuti juurviljadest, mille põlde oli külvieelselt töödeldud umbrohutõrje preparaatidega. Glüfosaadi jääke on leitud maasikatest, salatist, porgandist ja teraviljadest veel aasta pärast Roundup`i kasutamist. Maailma tervishoiuorganisatsiooni andmeil leiti glüfosaadijääke nisuterades pärast koristamist ning jäägid säilisid ka jahus ning küpsetatud saias. Kui sellist teravilja söödeti loomadele, leiti jääke ka loomsetes saadustest veel kaks aastat pärast söötmist.

Mõju putukatele
Mõjust inimese organismile juba rääkisime. Lisaks pärsivad glüfosaadi jäägid tolmeldajaid putukaid. Neil tekivad füsioloogilised ja käitumishäred, mis viivad kõrgendatud suremusele, seda eriti veel koostoimes teiste pestitsiididega. Seda on kinnitanud paljud uuringu läbiviijad, sealhulgas Eesti Maaülikool. Glüfosaatide kasutamine on  vähendanud kasulike putukate hulka. Mitmete teadlaste uuringutest on selgunud, et 50 kuni 80% kasulikest putukatest hukkusid glüfosaatsete herbitsiidide toime tagajärjel. Kõikide elusorganismide taastumine võib võtta aastaid, kuna jäägid püsivad mullas. Putukatel esineb seetõttu geneetilisi häireid, näiteks suureneb puuviljakärbestel mutantide hulk kui vastsed puutuvad arengu ajal glüfosaadiga kokku. Roundup  põhjustab röövlestade, kiilassilmade ja lepatriinude hukkumist. EMÜ teadlaste katsetes kadusid põllupidajatele kasulikud putukad  jooksiklased maasikaistandusest peale maasikapeenarde vahelise mururiba pritsimist Roundup`iga kuuks ajaks ning  kontrolliga võrdne arvukus ei taastunud kogu suve vältel. Roundupi kasutamine tõi kaasa lehetäide arvukuse kasvu teraviljadel, kuna kasurid olid teraviljapõllult lahkunud. Samuti on leitud, et jooksiklased munesid töödeldud põldudele ka järgmisel aastal vähem mune kui töötlemata põldudele. Nii häirub looduslik taimekahjurite regulatsioon.

Arvestades glüfosaatide ohtu nii inimese tervisele kui keskkonnale on arukas  keelata glüfosaatide kasutus. Umbrohutõrjele on olemas  keskkonnasõbralikumad alternatiivid oskusliku viljavahelduse ning mehhaanilise tõrje näol.  Kui  glüfosaate siiski edasi kasutatakse, siis tuleks kindlasti  juurutada regulaarne jääkide seire nii toidus, mullas kui vees.
Anne Luik
Eesti Maaülikooli vanemteadur ja emeriitprofessor

 

Comments

comments

You may also like...